Vihake mind!Vihake kui tahate,kuid ma tean et maailmas on vähemalt üks inimene kes mind armastab ja minu heaks kõike teeks ja mulle mu iseloomu ja olemust ette ei heida.Mind tõesti enam ei huvita, mida minust arvatakse.Ma võiksin käia ringi masendunud/vihane nägu peas ja mind ei huvitaks mis minust arvatakse.Loeb ainult tema arvamus.Miks ma olen selline?Miks mõned arvavad et kõik peab olema nii mustvalge?Miks ma ei või tahta eriline olla?Mis selles halba oleks?Istuksin omas mullis ja nutaksin, kuid seda vaid kord nädalas.Muidu oleksin oma kallimaga ja naerataksin ja oleksin õnnelikuim inimene maailmas kuid vaid see üks kord nädalas oleks mul luba tõmbuda endasse ja nutta.Mis selles halba oleks?
Ma olen alati mõelnud endast kui kellegist erilisest.Mitte just mingi superpoweriga tüüp vaid pigem keegi kes suudab enda sise vaadata ja mõelda kõigest:minevikust, olevikust, tulevikust.Tüüp kes suudav vaadata ja vaadelda.Ennast väljendada,maalida,joonistada,luuletada,kirjutada.MA JU OLEN ERILINE JA MIS SELLES HALBA ON?Mind ei huvita enam need pilgud mis mind saadavad kui ma mööda koridori kõnnin.Mind ei huvita et kõik näevad mu sisse, sest kedagi nkn ei huvitaks ja need väheseid keda huvitab ei saa lihtsalt aru.Ei saa ka aru saada.Ja kuidas saakski kui ma ise ei tea ka millise olendiga tegu on.Miks ma ei oleks võinud olla tavaline inimene,kes nutab vaid siis kui väga valus on.Vahest ka südamel kuid siiski pigem haaval kui kukud või keegi haiget teeb.Või hoopis rõõmupisarad.Igatahes ma ei ole selline.Ja miks peakski?Ma olen mina,Brigitta,ja mind muuta ei saa.
Ja olgu mu elu siis mustvalge.Ma pääsen sellest nkn,sest must ja valge teevad kokku halli.Jah, mu elu on praegu hall,mõne väikse kuid väga võimsa päikesekiirega.Oeh,ma vajan neid päikesekiiri.Ma vajan nende soojust ja hoolitsust ja armastust.Neid ei saa mult ära võtta.Need suudavad mind veel ainukese asjana õnnelikuna hoida.Olgu mu elu siis mustvalge.Sõjaväeline kord,koolis kõik viied,käitumine eeskujulik jne.Olgu ma siis robot tundmatust.Aga kellele see kasu tooks.Ma arvan et ma oleksin palju mõjuvõimsam ühiskonnale,maailmale ja inimestele kui ma oleks keegi kes ma olen,eriline,teistest erinev isiksus.
Ma lasen pisaratel voolata üle põskede ja kuulen ühelt poolt et kõik on korras kallis,et mind armastatakse ja teiselt poolt et ma olen ebanormaalne ja hull.Jah,sul oli õigus,palju lihtsam on kuulata halba ja mõelda et sa oled kohutav inimene,sa peaks olema normaalne,muuda end!Mis sul viga on?!Aga ma ei tohi,ei tohi alla anda ja mõelda et kõik hea on kadunud,päikesekiired tuhmunud,soojus kadunud.Metall võtab võimust ja ajupesu käib täie hooga: "Sa oled hull! Kohutav! Muuda end! Hakka korralikuks,hakka inimeseks! Lõpeta suhted inimestega keda sa armastad ja hakka igavaks ja tundetuks robotiks. Tee seda!" Aga ma ei taha.Ma võin seda mängu kaasa mängida,kuid päikesekiired ei kao kusagile,soojujs jääb alati südamesse,tabletid lähevad keele alla ja edasi igale poole mujale kui kurgust alla sest see viiks hävinguni.Ma jään endaks.Ma pean.Ma ei ole masstoodang.Ma olen eriline.
Need päikesekiired hoiavad mind elus,hoiavad mu tõelist mina elus,ma vajan neid,ilma nendeta ei saa,neid ei asenda miski.Nende soojade päikesekiirte raudne puudutus annab mulle jõudu olla mina,see kes ma tegelikult olen.Ma ei saa neid võtta iseenesestmõistetavatena,sest need võivad iga hetk kaduda.Üks vale tegu või sõna ja nad on läinud koos mu elutahtega.Ma vajan neid, ilma nendeta ei saa,ilma nendeta pole mul tulevikku.Need on midagi muud kui lihtsalt päikesekiired.Need teevad mu iga päeva elamisväärseks.Neid ei tohi murda.Nad on minu.
Ja lapsepõlvemälestuste lookaline teerada viib mind aega kui kõik oli palju lihtsam,kuid ei ütleks et parem või ilusam.Ükskõik kui vana sa oled,neli või neliteist, arvavad niigi kõik et sa oled hull.
Ma olen eriline..
